ajalugu

Lehe sisu

Eelajalugu
Keskaegne külastruktuur ja Kerava kinnistusmajad
Mõisate aeg
Raudtee ja industrialiseerimine
Kunstiline minevik
Poest linna
Omanäoline kultuur kogukondlikus väikelinnas

Eelajalugu

Kerava on asustatud juba 9 aastat tagasi, kui pärast jääaega saabusid sinna kiviaja inimesed. Mandrijää sulamisega kattis pea kogu Soome endiselt veega ning Kerava piirkonna esimesed inimesed asusid elama maapinna tõustes veest kerkinud väikesaartele. Kliima soojenedes ja maapinna tõusu jätkudes tekkis Keravanjoki kõrvale Ancylysjärvi abajas, mis lõpuks ahenes Litorinameri fjordiks. Sündis saviga kaetud jõeorg.

Kiviaegsed keravalased said toiduks hüljeste küttimise ja kalapüügi. Elukohad loodi vastavalt aasta tsüklile, kus oli piisavalt saaki. Muistsete elanike toitumise kohta on säilinud tõendeid praeguses Lapila linnaosas asuva Pisinmäki kiviaegse elukoha luukildudest. Nende põhjal saame öelda, mida tolleaegsed asukad küttisid.

Keravalt on leitud kaheksa kiviaegset asulakohta, millest on hävinud Rajamäentie ja Mikkola piirkond. Maa-avastusi on tehtud eelkõige Keravanjoe lääneküljel ning Jaakkola, Ollilanlaakso, Kaskela ja Kerava vanglapiirkonnas.

Arheoloogiliste leidude põhjal asus alale püsivam elanikkond umbes 5000 aastat tagasi neokeraamilise kultuuri ajal. Jõeoru elanikud pidasid tol ajal ka kariloomi ja koristasid jõeäärseid metsi karjamaaks. Pronksi- ega rauaaegseid elukohti Keravalt aga teada pole. Üksikud rauaaegsed maaleiud räägivad aga mingist inimese kohalolust.

Keskaegne külastruktuur ja Kerava kinnistusmajad

Esimesed kirjalikud mainimised Kerava kohta ajalooürikutes pärinevad 1440. aastatest. Tegemist on avaldusega Kerava ja Sipoo omaniku Mårtensby vaheliste piiriotsuste kohta. Sel juhul oli alale juba tekkinud külaasulaid, mille algusjärgud on teadmata, kuid nomenklatuuri põhjal võib oletada, et elanikkond saabus piirkonda nii sisemaalt kui rannikult. Esimene külaasundus olla olnud praegusel Kerava mõisamäel, kust asula levis ümberkaudsetesse Ali-Keravani, Lapilasse ja Heikkilänmäki.

1400. sajandi lõpuks jagunes piirkonna asula Ali ja Yli-Kerava küladeks. 1543. aastal oli Ali-Kerava külas 12 ja Yli-Kerava külas kuus maksumaksjat. Suurem osa neist asus paarimajalistes rühmakülades kahel pool Keravanjoki jõge ja piirkonna läbiva käänulise maantee lähedal.

Neid 1500. sajandi varases kinnistusraamatus ehk kinnistusraamatutes mainitud kinnistuid on sageli nimetatud Kerava kantatideks või kinnistusmajadeks. Nimeliselt on teada Ali-Keravan Mikkola, Inkilä, Jaakkola, Jokimies, Jäspilä, Jurvala, Nissilä, Ollila ja Täckerman (hilisem Hakala) ning Yli-Keravan Postlar, Skogster ja Heikkilä. Taludel oli oma jagatud põllumaa, mõlemal külal olid oma ühised metsad ja heinamaad. Elanikke oli hinnanguliselt veidi alla paarisaja.

Halduslikult kuulusid külad Sipoole kuni Tuusula kihelkonna asutamiseni 1643. aastal ja Kerava osaks Tuusula kihelkonnast. Elamute ja elanike arv püsis pikka aega üsna muutumatuna, kuigi aastakümnete jooksul osa vanu talusid Kerava mõisa koosseisu jagati, maha jäeti või liideti ning tekkis ka uusi talusid. 1860. aastal oli aga Ali ja Yli-Kerava külas juba 26 talupojamaja ja kaks häärberit. Elanikke oli umbes 450.

Mõisate aeg

Kerava mõisa ehk Humlebergi alal on asustatud juba vähemalt 1580. aastatest, kuid arenemine suurtaluks algas päriselt alles 1600. sajandil, mil talu peremeheks sai hobumeister Fredrik Joakimi poeg Berendes. . Berendes haldas valdust alates 1634. aastast ja laiendas sihikindlalt oma valdust, ühendades mitu maksuvõimetu talupoegade maja. Arvukates sõjakäikudes silma paistnud meister sai 1649. aastal aadli auastme ja võttis samal ajal endale nime Stålhjelm. Teadete järgi oli mõisa peahoones Stålhjelmi ajal kuni 17 tuba.

Pärast Stålhjelmi ja tema lese Anna surma läks mõisa omand Saksa päritolu von Schrowe perekonnale. Mõisal oli kõvasti ulmeajal, kui venelased selle maani maha põletasid. Von Schrowe perekonna viimane omanik kapral Gustav Johan Blåfield omas mõisa kuni 1743. aastani.

Pärast seda oli mõisal mitu omanikku, kuni 1770. aastate vahetusel ostis ja taastas talu Helsingist pärit kaupmeeste nõunik Johan Sederholm. Pärast seda müüdi mõis peagi rüütel Karl Otto Nassokinile, kelle perekonnale kuulus mõis 50 aastat, kuni pere Jaekelite peremeheks sai abielu kaudu. Praegune peahoone pärineb sellest Jaekellide ajast, 1800. sajandi algusest.

1919. aastal müüs viimane Jaekell, preili Olivia 79-aastaselt mõisa Sipoo nimekaimule Ludvig Moringule, mille käigus koges mõis uut õitsenguperioodi. Moring renoveeris mõisa peahoone 1928. aastal ja selline on mõis praegu. Pärast Moringut läks mõis 1991. aastal seoses maamüügiga üle Kerava linnale.

Teine Keraval tegutsenud mõis, Lapila mõis, esineb ürikutes esmakordselt nimena 1600. sajandi alguses, mil Yli-Kerava küla elanike seas on mainitud isikut nimega Yrjö Tuomaanpoika ehk Lapila Yrjö. . Teatavasti oli Lapila mitu aastat ohvitseride palgatalu, kuni liideti 1640. aastatel Kerava mõisaga. Pärast seda oli Lapila mõisa osa, kuni 1822. aastal läks talu Sevéni perekonnale. Perekond võõrustas ruumi viiskümmend aastat.

Peale Sevényt müüa osadena uutele omanikele Lapila mõis. Praegune peahoone on pärit 1880. aastate algusest, mil mõisa peremees oli tüvekapten Sundman. Lapila ajaloos saabus uus huvitav etapp, kui Helsingi ärimehed, sealhulgas Julius Tallberg ja Lars Krogius, ostsid ruumi enda asutatud tellisetehase nimele. Pärast esialgseid raskusi võttis tehas endale Kervo Tegelbruk Ab nime ja Lapila jäi ettevõtte valdusesse 1962. aastani, misjärel müüdi mõis Kerava alevile.

Raudtee ja industrialiseerimine

Liiklus Soome raudteevõrgu esimesel reisijateveo lõigul, Helsingi-Hämeenlinna liinil, algas 1862. aastal. See raudtee läbib Keravat peaaegu kogu linna pikkuses. See võimaldas omal ajal ka Kerava tööstuslikku arengut.

Kõigepealt tulid tellisetehased, mis kasutasid piirkonna savist pinnast. Piirkonnas tegutsesid juba 1860. aastatel mitmed tellisetehased ning 1869. aastal rajati piirkonda ka Soome esimene tsemenditehas. Tellistöökodadest olid märkimisväärsemad 1889. aastal asutatud Kervo Tegelsbruks Ab (hilisem AB Kervo Tegelbruk) ja Oy Savion Tiilitehdas, mis alustas tegevust 1910. aastal. Kervo Tegelbruk keskendus peamiselt tavaliste müüritelliste tootmisele, Savion Tiiletehtas aga ligi kolmkümmend erinevat telliskivitoodet.

Paikkonna pikad traditsioonid tööstuslike linnasejookide valmistamisel said alguse 1911. aastal, mil tänase Vehkalantie alguses asutati Keravan Höyrypanimo Osakeyhtiö. Lisaks mahedatele linnasejookidele toodeti 1920. aastatel ka limonaade ja mineraalvett. 1931. aastal alustas samades ruumides tegevust Keravan Panimo Oy, kuid tema paljulubav tegevus ka kangemate õllede tootjana lõppes pärast talvesõja algust 1940. aastal.

Oy Savion Kumitehdas asutati 1925. aastal ja sai kiiresti paikkonna suurimaks tööandjaks: tehas pakkus ligi 800 töökohta. Tehases toodeti kalosse ja kummijalatseid ning tehnilisi kummitooteid nagu voolikud, kummimatid ja tihendid. 1930. aastate alguses ühines tehas Nokiast pärit Suomen Gummitehdas Oy-ga. Veel 1970. aastatel töötas tehase erinevates osakondades Keraval ligi 500 töötajat. Tehase tegevus lõpetati 1980. aastate lõpus.

Kunstiline minevik

Kerava vapi kuldne "niklikroon" kujutab puusepa valmistatud ühenduskohta. Ahti Hammari kujundatud vapi teema pärineb puidutööstusest, mis on Kerava arengule väga oluline. 1900. sajandi alguses tunti Keravat konkreetselt puuseppade linnana, mil sealkandis tegutsesid kaks kuulsat puusepatööstust Kerava Puusepäntehdas ja Kerava Puuteollisuus Oy.

Keravan Puuteollisuus Oy tegevus algas 1909. aastal Keravan Mylly- ja Puunjalostus Osakeyhtiö nime all. Alates 1920. aastatest oli vabriku põhiliseks tootmisvaldkonnaks höövelkaubad, nagu aknad ja uksed, kuid 1942. aastal laiendati tegevust kaasaegse seeriamööblitehasega. Mööbli disaini eest vastutas pärast sõdasid tuntud disainer Ilmari Tapiovaara, kelle virnastatavast Domuse toolist tehase toodangule mõeldud mööblimudelitest on saanud mööblidisaini klassika. Tehas töötas Keraval 1965. aastani.

Keravan Puuseppäntehdas, algselt Kervo Snickerifabrik – Keravan Puuseppätehdas, asutasid kuus puuseppa 1908. aastal. See kasvas kiiresti üheks meie riigi moodsaimaks puusepatehaseks. Tehasehoone kerkis Kerava kesklinna vana Valtatie (praegu Kauppakaari) äärde ja seda laiendati tehase tegutsemise ajal mitu korda. Algusest peale oli tegevus keskendunud mööbli ja üldise interjööri tootmisele.

1919. aastal sai Stockmannist tehase peaaktsionär ning kaubamaja joonistuskabinetis kujundasid tehase jaoks mööblit mitmed tolle aja kuulsamad sisearhitektid, nagu Werner West, Harry Röneholm, Olof Ottelin ja Margaret T. Nordman. Stockmanni joonistusbüroo kujundas lisaks mööblile interjööre nii avalikesse kui ka eraruumidesse. Näiteks parlamendihoone mööbel on valmistatud Keraval Pusepäntehases. Tehas oli tuntud nii professionaalselt kujundatud, kuid samas laiale publikule sobivate toodete tootjana kui ka avalike ruumide sisustajana. 1960. aastatel ostis Stockmann Kerava keskuses asuva Kerava Puusepatehase koha ja ehitas Ahjo tööstuspiirkonda uued tootmishooned, kus tehas jätkas tegevust 1980. aastate keskpaigani.

Keraval tegutses ka Stockmannile kuuluv valgustitehas Orno. Algselt 1921. aastal Helsingis Taidetakomo Orno Konstsmideri nime all asutatud tehas kuulus 1936. aastal kaubamajafirmale, misjärel viidi tegevus üle Keravale. Samal ajal sai nimeks Oy Orno Ab (hilisem Orno Metallitehdas).

Tehas oli tuntud eelkõige valgusdisaini poolest, aga ka tehniliste valgustite tootjana. Lambid disainiti samuti Stockmanni joonistusbüroos ning sarnaselt Puusepäntehta mööblile vastutasid disaini eest mitmed valdkonna tuntud nimed nagu Yki Nummi, Lisa Johansson-Pape, Heikki Turunen ja Klaus Michalik. Tehas ja selle tegevus müüdi 1985. aastal Rootsi Järnkonst Ab Aseale ning seejärel 1987. aastal Thorn Lightningile, mille raames jätkus valgustite tootmine 2002. aastani.

Poest linna

Kerava vald loodi valitsuse määrusega 1924. aastal, mil elanikke oli 3. Ka Korso kuulus alguses Kerava koosseisu, kuid 083. aastal liideti tollase Helsingi valla koosseisu. Kaupmeheks saamine tähendas Keravale halduslikult iseseisvumist Tuusulast ja hakkas tekkima alus paikkonna plaaniliseks arenguks praeguse linna suunas.

Alguses oli Sampola vastloodud aleviku kaubanduskeskus, kuid pärast 1920. aastaid kolis see tasapisi oma praegusesse asukohta raudtee läänepoolsesse külge. Kesklinna puitmajade hulgas oli ka paar kivimaja. Mitmekesine väikeettevõtlus koondus kesklinna läbivale Vanhalle Valtatiele (praegu Kauppakaari). Kesklinna kruusakattega tänavate servadele rajati puidust kõnniteed, mis teenisid savialuse maa elanikke eriti kevaditi.

Helsingi-Lahti magistraaltee valmis 1959. aastal, mis tõstis taas Kerava atraktiivsust transpordiühenduste seisukohalt. Linnaarengu seisukohalt oluline otsus tehti 1960. aastate alguses, kui kesklinna uuendamiseks korraldatud arhitektuurivõistluse tulemusena tekkis ringtee idee. See lõi raamistiku praeguse kergliikluskeskse kesklinna väljaehitamiseks järgmise kümnendi jooksul. Keskplaneeringu tuumaks on jalakäijate tänav, üks esimesi Soomes.

Keravast sai linn aastal 1970. Tänu heale transpordiühendusele ja tugevale rändele kasvas uue linna rahvaarv kümnendiga peaaegu kahekordseks: 1980. aastal oli elanikke 23 850. 1974. aastal korraldati Jaakkolas kolmas Soome elamumess. tegi Kerava tuntuks ja tõstis paikkonna üleriigilise tähelepanu keskpunkti. Kesklinna jalakäijatetänavaga piirnev Aurinkomäki arenes mitmete ideekonkursidega looduspargist 1980. aastate alguses linlaste puhkepaigaks ja paljude sündmuste toimumispaigaks.

Omanäoline kultuur kogukondlikus väikelinnas

Tänapäeval elatakse ja nauditakse Keraval elu aktiivses ja elavas linnas, kus igal sammul on huvitegevuse võimalused ja üritused. Paikkonna ajalugu ja omanäolist identiteeti võib näha paljudes linnakultuuri ja -tegevusega seotud kontekstides. Tänapäeva keravala osana on tugevalt tunda külalaadset kogukonnatunnet. 2024. aastal on Kerava enam kui 38 000 elanikuga linn, mille 100. juubelit tähistatakse kogu linna jõul.

Keraval on asju alati koos tehtud. Juuni teisel nädalavahetusel tähistatakse Kerava päeva, augustis on Küüslaugufestivalid ja septembris on lusti Tsirkuseturul, mis austab linna 1888. aastal alguse saanud karnevalitraditsiooni ja kuulsa Sariola suguvõsa tegemisi. Aastatel 1978–2004 oli Kerava kunsti- ja kultuuriühingu korraldatud Tsirkuseturg kunagi ka kodanike enda aktiivsusel põhinev üritus, mille tulude eest soetas ühing kunsti aastal asutatud kunstimuuseumi kogusse. 1990 ja seda on pikka aega hooldanud vabatahtlikud.

Täna saab kunsti näha Kunsti- ja Muuseumikeskuse Sinka tunnustatud näitustel, kus lisaks kunstile esitletakse huvitavaid kultuurinähtusi ja Kerava tööstusdisaini traditsiooni. Heikkilä kodumuuseumis saab tutvuda kohaliku ajaloo ja maaelu minevikuga. Ka vana kodutalu muuseumiks muutmine sünnib linlaste kodukoha armastusest. Kerava Seura ry, asutatud 1955. aastal. vastutas kuni 1986. aastani Heikkilä kodumuuseumi ülalpidamise eest ning koondab siiani koduloohuvilisi ühisürituste, loengute ja trükiste ümber.

• Minge Sinka veebisaidile.
• Heikkilä kohta lisateabe saamiseks minge Sinka veebisaidile.

1904. aastal kirjutas Hufvudstadsbladet tervest ja looduskaunist Kerava villalinnast. Looduslähedus ja ökoloogilised väärtused on linna igapäevaelus endiselt nähtavad. Keravanjoe ääres asuvas Kivisilla piirkonnas katsetatakse säästva ehituse, elamise ja elustiili lahendusi. Läheduses Kerava mõisa kõrval tegutseb Säästva Elu Selts Jalotus, mis inspireerib ja suunab inimesi säästva elustiilimuutuse elluviimisel. Omamoodi taaskasutusideoloogiat järgib ka Purkutade kontseptsiooni käivitanud Puppa ry, tänu millele on paljud lammutatud majad saanud oma seintele grafiti ja muutunud ajutiseks näitusepinnaks.

Kultuurielu on Keraval igatahes vilgas. Linnas on laste kujutava kunsti kool, tantsukool, muusikakool, Vekara teater ja ühingupõhine kutseline teater Kesk-Uusimaa teater KUT. Keraval saab lisaks kultuurile nautida mitmekülgseid spordielamusi ja isegi siis, kui linn kandideerib 2024. aastal Soome liikuvaimaks omavalitsuseks. Liikumistraditsioonid külas on mõistagi pikad: läbi aegade tuntuim keravalane on ilmselt olümpiavõitja, meisterjooksja Volmari Iso-Hollo (1907–1969), kelle nimekaim väljak oma kujuga asub Kerava rongi lähedal. jaam.